Estonian kelp ‘hip side of a roof’ as compared to Finnish keula ‘prow’
DOI:
https://doi.org/10.33341/uh.148312Abstract
Eesti kelp ’maja kolmnurkne otsakatus’ ja soome keula ’vöör, käil’
Artiklis esitatakse uus etümoloogia eesti sõnale kelp ’maja kolmnurkne otsakatus’, ka ’sängi, vankri, ree vms otslaud’. Sõna ainuke seni teadaolev etümoloogiline vaste läänemeresoome keeltes on liivi kīelpa ’ein Dachteil, die Stütze auf dem Lubbendach’. Sõna kaugem päritolu on seni ebaselge, kuigi mõned seletused on välja pakutud (Веске 1890: 219–220, Mäkeläinen 1979: 204–206).
Murdeaines ja vanemad leksikograafilised allikad osutavad, et sõnal on olnud nii ees- kui ka tagavokaalne variant. Peamiselt lõunaeesti murretes on registreeritud obliikvakäänete tüvevariant kelbä-, 17.‒19. saj sõnaraamatutes aga tüvevariant kõlp (kirjapilt vanemates sõnaraamatutes kölp). Niisugune esisilbis e-lise eesvokaalse ja õ-lise tagavokaalse variandi vaheldus osutab, et tegemist võib olla vanema laensõnaga.
Metateesi eeldusel sobiks laenualuseks alggermaani *gebla(n)- ~ *gabla- ’tipp’ (< indoeuroopa *ǵhebhh2-l-o- < *ǵhebhh2-l- ’katuseviil, pea’), mille vasted on gooti gibla, vanaülemsaksa gebal ja keskülemsaksa gebel ’(ehis)tornike (nt katuseviilul, uksepealisena)’. Sama tüvega on seotud ka alggermaani *gebila- > vanaülemsaksa gibil, saksa Giebel ’katuseviil’. Alggermaani *gebla(n)- oleks hilisläänemeresoome algkeelde tõenäoliselt laenatud kujul *ke̮pla / *keplä, millest metateetiliselt võinuks kujuneda *ke̮lppa / *kelppä. Läänemeresoome algkeeles esinesid küll nii häälikuühend *-pl- kui ka *-lpp-, nt *kupla > soome kupla, kuula ’mull jne’, eesti kubel : kubla- ‒ *helppo > soome helppo ’kerge, lihtne’, eesti hõlp : hõlbu-, kuid Eesti murretes ei ole pärast lõpukao toimumist -pl enamasti sõna absoluutses lõpus võimalik. Selle vältimiseks võib lisaks ootuspärasele arengule (*kupla > *kupl > kubel) täheldada reeglipäratuid muutusi (*lipla > lible, *hapla > ablas). Metatees võis olla veel üks reeglipäratu viis vältida pl-ühendi sattumist sõna absoluutsesse lõppu, kõnealusel juhul nt põhjusel, et lõpuosise -as lisamist oleks takistanud homonüümia sõnaga kõblas. Liivi keeles ei ole aga üldse läänemeresoome *pl-ühendit sisaldavaid sõnu säilinud.
Pakutud germaani laenualust toetab hilisläänemeresoome *ke̮pla/*keplä võimalik vaste soome keeles: soome keula, mrd kepla, kekla ’vöör, käil; ree esiosa; varikatus, katusealune; mütsinokk; liivaaugu äär, kaljueend’. (Soome sõna seni teadaolevad vasted teistes läänemeresoome keeltes, isuri kebla, põhjakarjala ja vadja keula ’vöör, käil’, Aunuse karjala keblu ’tugikaar paadi vööriosas’, eesti käil, mrd käilas, keul, keel, on tõenäoliselt soome keelest laenatud.) Soome sõnale keula on esitatud kaks võimalikku germaani laenualust: 1) alggermaani *keula-, vrd vanaislandi kjóll ’suur laev’ (Thomsen 1869: 124, Setälä 1906: 11), 2) alggermaani *skeula-, vrd vanaislandi skjól ’Schutz, Hülle, Schutzdach, Schuppen, Versteck, Zufluchtsort’ (Koivulehto 1999 [1973]: 86–93). Kuid soome keula oleks ka hilisläänemeresoome *ke̮pla/*keplä häälikuseaduslik vaste. Samuti on keula varasemaks peetud tähendus ’katusealune, varikatus’ seostatav germaani tüve *gebla(n)- tähendusega ’tipp’ ning on ühtlasi lähedane eesti sõna kelp ja liivi sõna kīelpa tähendusele.
Seega oletatakse, et alggermaani *gebla(n)- ’tipp’ laenati hilisläänemeresoome algkeelde kujul *ke̮pla / *keplä. Soome keeles kujunes sellest häälikuseaduslikult keula, eesti ja liivi keeles toimus aga metatees, mille tulemusel kujunesid eesti kelp, varem ka kõlp, ning liivi kīelpa. Ka laensõna tähendus muutus eri läänemeresoome keeltes erinevalt: soome keeles kujunes sellest peamiselt laevandustermin ’vöör, käil’, eesti ja liivi keeles aga katuse osi märkiv ehitustermin.
